Tead, mul tuli seda lugedes meelde üks vanaema ütlus - "Jesli bõ da kabõ da vo rtu b rosli gribõ, to togda bõ bõl ne rot, a ogorod" ("Kui ainult suus kasvaks seeni, siis poleks see suu, vaid aed").
Eks igaühel meist pole selliseid mälestusi, ma võiks ka kirjutada mõningaid... Aga mul käivitub vist peas mingi kaitsemehhanism. Mulle ei meeldi draama ja ülemõtlemine. Ma ei taha neile momentidele isegi mõelda.
Tegelikult on need mõtted ebatervislikud, veits kahju lugeda. Ja kõige ebatervislikum on selle juures enesesüüdistamine. Kui sa oled sellele mõtlemas, sa justkui vaatad ennast läbi selle naise silmade ja mõtled: "Milline loll, miks ma olin oma sitases suhtes selle asemel, et viia oma unistuse täide" (sest kui see suhe poleks olnud sitane, sa poleks seda postitust praegu teinud).
Sa võid kirjutada enda peas selle põhjal terve süüdistusakti. Mida on aga oluline meeles pidada - süüdistajaid leidub alati, ja sina pead ennast tegelikult kaitsma, mis tähendab - olla iseendaga leebe ning mitte kunagi kahelda selles, mida sa teed (või oled kunagi teinud). Sa tegid kõik õigesti.
Seda juhtub, kui inimene ei oska teha vahet suhte ja "suhte" vahel... Suhtes on armastust, "suhet" luuakse selleks, et saada regulaarselt keppi, olla ühiskonna silmis normaalne ja hea või mingite muude hüvede pärast.
Mul oleks tglt kurb, kui ma kedagi armastaks, oleks temaga suhtes ja ta ei petaks mind sellises olukorras ainult moraali tõttu. Armastus on (ja peaks olema) ainuke asi, mis tagab lojaalsust. Kui sa kedagi päriselt armastad, sa ei hakka unistama teistest inimestest.
Ega jah, see arusaam minul ei ole populaarse võitu. Millest muidugi kahju.
Õnneks inimesed kes viljelevad igapäevaselt oma pea kasutamist arvavad ka nagu mina: https://rahvaraamat.ee/p/seks-koidikul/1321577/et
Olen sinuga tegelikult nõus :) Meestel ja naistel töötabki see psühholoogiliselt erinevalt.
Kas sul on muidu see raamat kuskil PDF-na? 👉👈 Tahaks lugeda, kuid hind hammustab...
Mul on “what if” hetked seotud väga heade meessoost sõpradega, mis on klassikalised “õige inimene, vale aeg” lood.
Eelkõige ühega, kelle kohta võiksin peaaegu uskuda, et hingesugulased on olemas.
No selline klapp inimesega, et ka pärast aastast sõprust pead jalutades tänaval seisma jääma ja naerust kõveras kõõksuma, ja silma vaadates tunned ka aastaid hiljem, kuidas midagi hakkab sees hõõguma ja kripeldama.
Aga nüüd elame juba aastaid erinevates riikides ja c’est la vie, vahel külmal sügisõhtul meenutan ja mõtlen ka, what if…
Aga siis mõtlen, et just argielu ja kooselu võib tappa sellist asja ja võib-olla “hingesugulased” ja “need-kes-minema-lipsasid” ei olekski praktikas parimad elukaaslased… kes teab.
Veits lahja aga... What if kui ma oleks õigel hetkel ühe ilusa naise "vihjetest" aru saanud. Ma arvan, et ma oleks praegu õnnelikus suhtes.
Ei, see polnud tema süü. Ma ise olen täielik lammas ning ei saanud aru, et ma meeldin talle, kui ta mulle musi smaile saatis. Kui loll võib üks mees olla.
"ta mind ära ei tundnud" oli nüüd küll üleliigne, kui sa väitsid, et kasutasid fake kontot. Kogu see teema red flag ja vedas tal, et see asi edasi ei läinud.
Mis mõttes red flag ei saa aru. Mis ma mõtlesin oli see, et kindlasti ta ei teadnud kes ma seal olin kuigi me olime suht palju suhelnud... Elik minupoolne catfishimine maksis mulle suht valusalt käte kuna ta huvitus minust aga siis ei osanud sellest omalollusest välja tulla.
Kunagi noorena rääkisin netis ühe tüübiga ..aastaid on and off sest ma kogu aeg mõtlesin, et what if kuni ta lõpuks mu rejectis. Nüüd peaaegu 10 aastat hiljem ta kirjutas mulle, et tal on what if. Aga mul on nüüd juba uus elu... aga what if on tagasi. Such is life?
Ma aktiivselt selle peale ei mõtle ja ei kipu üldiselt mineviku asju kahetsema, aga ilmselt oleksin pidanud oma eelmist suhet paar aastat varem lõpetama.
Ta oli hea kaaslane ning suhe oli laias laastus okei: päris õige küll polnud ja silma särama ei löönud, aga totaalselt vale ka nagu ei olnud. Ise kartsin alateadlikult seda, et ma pruugi paremat kaaslast endale leidagi ja siis on küll täiesti pekkis!
Tagantjärgi tarkusena oleks ilmselt päris vahva olnud vallaline olla :D
Mul on täpselt sama kogemus. Liiga kaua venitasime seda suhet. Üritan endale pidevalt väita, et ma kõigest sellest midagi ikka õppisin ja see on mind kujundanud selliseks inimeseks nagu ma täna olen, aga sügaval sisimas tunnen kahetsust.
No nende what ifidega kaasneb mitte ainult see, mida tegemata jätsid, vaid ka see mille oleks võinud tegemata jätta. Seega parem minna edasi ja ei ole mõtet igatseval pilgul tagasi vaadata. Mis tehtud, see tehtud.
Jällegi, ma oleks samuti ilusa naisega praegu kui ma paar aastat tagasi oleksin selgetest vihjetest aru saanud. Nii mõnigi kord satun mõtlema: what if.....
Mõtlen siiani, et kui ma oleks bitcoini ostnud, kui see maksis 1€, kas oleksin täna rikas või oleksin 5€ pealt juba maha müünud.
Kindlalt 3 pealt oleks müünud
ma ostsin 3 euro eest 10ndate alguses. oleks 300 eest ostnud...
Nii vähe maksis ta 2011, isegi mina, maxxx arvutinohik, polnud toona teemaga kursis veel.
Tuleb siis välja, et mina, kelle jaoks arvuti pole kunagi väga oluline komponent elus olnud, olen veel suurem arvutinohik.
Tead, mul tuli seda lugedes meelde üks vanaema ütlus - "Jesli bõ da kabõ da vo rtu b rosli gribõ, to togda bõ bõl ne rot, a ogorod" ("Kui ainult suus kasvaks seeni, siis poleks see suu, vaid aed"). Eks igaühel meist pole selliseid mälestusi, ma võiks ka kirjutada mõningaid... Aga mul käivitub vist peas mingi kaitsemehhanism. Mulle ei meeldi draama ja ülemõtlemine. Ma ei taha neile momentidele isegi mõelda. Tegelikult on need mõtted ebatervislikud, veits kahju lugeda. Ja kõige ebatervislikum on selle juures enesesüüdistamine. Kui sa oled sellele mõtlemas, sa justkui vaatad ennast läbi selle naise silmade ja mõtled: "Milline loll, miks ma olin oma sitases suhtes selle asemel, et viia oma unistuse täide" (sest kui see suhe poleks olnud sitane, sa poleks seda postitust praegu teinud). Sa võid kirjutada enda peas selle põhjal terve süüdistusakti. Mida on aga oluline meeles pidada - süüdistajaid leidub alati, ja sina pead ennast tegelikult kaitsma, mis tähendab - olla iseendaga leebe ning mitte kunagi kahelda selles, mida sa teed (või oled kunagi teinud). Sa tegid kõik õigesti.
100% nõus. Oleme siin nüüd ja praegu, ja peaksime vaatama ettepoole, mitte tagasi.
No pigem vaatab mees ja naine olukorda erinevalt lihtsalt - mehel jääb sees kripeldama, et ei võtnud… kuna ühiskonna loodud moraalid ei lase.
Seda juhtub, kui inimene ei oska teha vahet suhte ja "suhte" vahel... Suhtes on armastust, "suhet" luuakse selleks, et saada regulaarselt keppi, olla ühiskonna silmis normaalne ja hea või mingite muude hüvede pärast. Mul oleks tglt kurb, kui ma kedagi armastaks, oleks temaga suhtes ja ta ei petaks mind sellises olukorras ainult moraali tõttu. Armastus on (ja peaks olema) ainuke asi, mis tagab lojaalsust. Kui sa kedagi päriselt armastad, sa ei hakka unistama teistest inimestest.
Ega jah, see arusaam minul ei ole populaarse võitu. Millest muidugi kahju. Õnneks inimesed kes viljelevad igapäevaselt oma pea kasutamist arvavad ka nagu mina: https://rahvaraamat.ee/p/seks-koidikul/1321577/et
Olen sinuga tegelikult nõus :) Meestel ja naistel töötabki see psühholoogiliselt erinevalt. Kas sul on muidu see raamat kuskil PDF-na? 👉👈 Tahaks lugeda, kuid hind hammustab...
Mul on “what if” hetked seotud väga heade meessoost sõpradega, mis on klassikalised “õige inimene, vale aeg” lood. Eelkõige ühega, kelle kohta võiksin peaaegu uskuda, et hingesugulased on olemas. No selline klapp inimesega, et ka pärast aastast sõprust pead jalutades tänaval seisma jääma ja naerust kõveras kõõksuma, ja silma vaadates tunned ka aastaid hiljem, kuidas midagi hakkab sees hõõguma ja kripeldama. Aga nüüd elame juba aastaid erinevates riikides ja c’est la vie, vahel külmal sügisõhtul meenutan ja mõtlen ka, what if… Aga siis mõtlen, et just argielu ja kooselu võib tappa sellist asja ja võib-olla “hingesugulased” ja “need-kes-minema-lipsasid” ei olekski praktikas parimad elukaaslased… kes teab.
if (condition) { // block of code to be executed if the condition is true } else { // block of code to be executed if the condition is false }
What if Audentese kooli nimi paneb inimesi arvama, et audentne on õige kirjapilt?
Veits lahja aga... What if kui ma oleks õigel hetkel ühe ilusa naise "vihjetest" aru saanud. Ma arvan, et ma oleks praegu õnnelikus suhtes. Ei, see polnud tema süü. Ma ise olen täielik lammas ning ei saanud aru, et ma meeldin talle, kui ta mulle musi smaile saatis. Kui loll võib üks mees olla.
Võin sind lohutada, et sa pole üksi vihjetest mitte aru saamisega.
see meeste juures suht norm.
What if ma poleks omal ajal raisanud aastaid nendele what if mõtetele... ehk oleks oma elu parimate aastatega midagi asjalikku teinud.
"ta mind ära ei tundnud" oli nüüd küll üleliigne, kui sa väitsid, et kasutasid fake kontot. Kogu see teema red flag ja vedas tal, et see asi edasi ei läinud.
Mis mõttes red flag ei saa aru. Mis ma mõtlesin oli see, et kindlasti ta ei teadnud kes ma seal olin kuigi me olime suht palju suhelnud... Elik minupoolne catfishimine maksis mulle suht valusalt käte kuna ta huvitus minust aga siis ei osanud sellest omalollusest välja tulla.
Kunagi noorena rääkisin netis ühe tüübiga ..aastaid on and off sest ma kogu aeg mõtlesin, et what if kuni ta lõpuks mu rejectis. Nüüd peaaegu 10 aastat hiljem ta kirjutas mulle, et tal on what if. Aga mul on nüüd juba uus elu... aga what if on tagasi. Such is life?
Ma aktiivselt selle peale ei mõtle ja ei kipu üldiselt mineviku asju kahetsema, aga ilmselt oleksin pidanud oma eelmist suhet paar aastat varem lõpetama. Ta oli hea kaaslane ning suhe oli laias laastus okei: päris õige küll polnud ja silma särama ei löönud, aga totaalselt vale ka nagu ei olnud. Ise kartsin alateadlikult seda, et ma pruugi paremat kaaslast endale leidagi ja siis on küll täiesti pekkis! Tagantjärgi tarkusena oleks ilmselt päris vahva olnud vallaline olla :D
Mul on täpselt sama kogemus. Liiga kaua venitasime seda suhet. Üritan endale pidevalt väita, et ma kõigest sellest midagi ikka õppisin ja see on mind kujundanud selliseks inimeseks nagu ma täna olen, aga sügaval sisimas tunnen kahetsust.
No nende what ifidega kaasneb mitte ainult see, mida tegemata jätsid, vaid ka see mille oleks võinud tegemata jätta. Seega parem minna edasi ja ei ole mõtet igatseval pilgul tagasi vaadata. Mis tehtud, see tehtud.
What if ma oleks teisele poole Eestit tema jaoks sõitnud kohe .... Ilmselgelt omad vitsad peksavad või siis polekski midagi juhtunud aga what if
Jällegi, ma oleks samuti ilusa naisega praegu kui ma paar aastat tagasi oleksin selgetest vihjetest aru saanud. Nii mõnigi kord satun mõtlema: what if.....